Humanistlik-isiksuslik pedagoogika

Marta Vaikus

Tagasi


Humanistlik-isiksuslik pedagoogika on autoritaar-imperatiivse pedagoogika antipood. See on uut tüüpi haridus oma filisoofilise aluse ja põhimõtetega. Räägin kohe ka nendest põhimõtetest/printsiipidest:

Kasvatus asetatakse haridusest ettepoole ja see on haridusprotsessi peamine osa. Miks siis? – Sest et praegu on õpetamine igal pool kasvatuse välja tõrjunud!

Õpilase isiksuse austamine – pedagoogilise suhtlemise kõrgeim printsiip.

Last võetakse sellisena, nagu ta on. Õpetaja armassstab teda ja teeb temaga koostööd.

Sest humanistlik-isiksusliku pedagoogika eesmärk on – arendada ja kasvatada lapsses Õilis Inimene.

Amonasvili traktaat “Elu Kool” on algastme haridusest. Kuid need ideed on kasutatavad ja vajalikud koolielu igal astmel, aga ka perekonnasisese ja ühiskondliku kasvatuse jaoks.

Traktaat põhineb kasvatusteaduslikel uuringutel. Traktaat on loodud pikaajaliste psühholoogilis-pedagoogiliste otsingute tulemusena ja see on maailmavaateline pedagoogika.

Elu Kooli kandjaks-alustoeks on Õpetaja. Õpetaja ongi kool. Kool on Õpetajas, mitte väljaspool teda.

Amonasvili taaselustab v a i m u arengu, ütleb, et laps peab kõik teadmised ja oskused omandama vaimsuse ja eetilisuse pinnal, mis on praegu kahjuks kaduma läinud.

Mitte poliitikud, vaid üksnes tõeline õpetaja suudaab muuta elu Planeedil paremuse suunas, aidates kaasa inimese ja kogu inimkonna vaimsele tõusule.

Mille poolest erineb humanistlik-isiksuslik pedagoogika autoritaarsest? Humanistlik-isiksusliku pedagoogika aluseks on lapses toimivate Looduse liikumapanevate jõudude pedagoogiline mõtestamine.

Autoritaarne pedagoogiline mõtlemine arvestaab samuti laste psühholoogilisi eripärasid, kuid nendest võeetakse ainud sellised, nagu tähelepanelikult kuulata, meelde jätta, reeglitele alluda jne. Kõigil neil omadustel on inimese tegevuses hiigeltähtsus, kuid pedagoog kasutab neid omaenese mugaavusee kindlustamiseks klassis, mitte selleks, et õpilane ennast õppeprotsessis hästi tunneks.

Humanistlik-isiksuslik lähenemine on aga üles ehitatud lapse loomuse terviklikkusele. Looduse väljendumine lapses toimub läbi jõudude, mida nimetatakse stiihilisteks kirgedeks.

Lapsele on sündimisega kaasa antud kirg areneda, kirg täiskasvanuks saada ja kirglik vabadusepüüe.
Laps on lakkamatus muutumise protsessis.

Kirg areneda. Areng toimub nii spontaanselt kui ka organiseeritult. Inimeses on varjul erinevaaid võmalusi. Psüholloogid nimetavad neid funktsioonideks. Need on: võimalus liikuda, rääkida, mõelda, meelde jätta ja teised. Kuid igal funktsioonil on oma ajaline arengupiir. Kõike peab jõudma teha funktsioonile omasel ajal, niipea, kui see on ärganud.

Nii areneb, näiteks, mulje funktsioon maksimaalselt kolmeaastaase vanuseni. Hiljem funktsioon nürineb, kui seda ei toetata. Nii et just selles vanuses on vaja anda lapsele võimalikult rohkem kauneid muljeid.

Kui käimise või rääkimise funktsiooni varaseimast east ei arendata, siis jääb laps looma tasemele. Me teame selliseid näiteid (mil lapse on üles kasvatanud koer või hunt, hiljem ei ole võimalik last rääkima ja käima õpetada)

On ka funktsioone, mis võivad pidevalt laieneda. Näiteks mõtlemise funktsioon. Kui hakata seda õigeaegselt arendama, siis ei ole sel piire.

Täiskasvanumaks saamine. Kirg saada täiskasvanuks. Kui seda kirge toetada, siis võib lapsest saada eetiline ja vaimselt puhas, intellektuaalselt arenenud inimene. Kuid selle tingimuseks on armastus lapse vastu, täiskasvanu kannatlik käitumine, suhtlemine lapsega kui võrdsega. Õpetaja, kasvataja, lapsevanem peab kinnitama lapses isiksust. Tuntud tarkus: isiksust kasvatab isiksus!

Ja pedagoogilt nõutakse suurt kunsti. Amonasvili ütlebki, et pedagoogika – see pole teadus, see on kunst.

Ja kolmas olemuslik kirg lapses – vabadus, kirglik vabadusepüüe. Me teame, et absoluutset vabadust pole Universumis olemas. On sõltuvus Kuust, Päikesest ja paljudest teistest taevakehadest, ja lapse jaoks – sõltuvus lihtsalt täiskasvanust.

Absoluutset vabadust ei ole, on ainule valik. Ja kasvataja peab oskama säilitama valikuvabaduse tunde lapsel, nii nagu see toimub lapse valitud mängus. Ta allub mängureeglitele rõõmuga.

On olemas ainult vaba mittevabadus, mille poole laps püüdlebki. Lapsi ei tohi kasvatada kõike keelavas õhustikus, hoida pidevalt “oma kätes”, sundida, nende tahte vastaselt midagi tegema panna. Siin ongi vaja tõelist pedagoogiliste protsesside teostamise kunsti.

Kokkuvõtteks on vaja öelda, et Elu Kooli õpetaja ei saa olla ühegi erakonna ideoloogia kandjaks. Õpetaja toob õpilasteni oma kõrgeima ideoloogia, mille sisuks on Kodumaa ja oma rahva kultuur, aga ka inimkonna, planetaarse ja kosmilise evolutsiooni teenimine.

Rõhutan veelgi: lapsega on vaja suhelda kui täiskasvanuga. Lapsed ootavad meilt vastastikust usaldust, lugupidamist, mõistmist.

 


Tagasi