Humanistlik-isiksuslik pedagoogika

Šalva Amonašvili ettekandest Esimestel Rahvusvahelistel Pedagoogilistel Lugemistel

Tagasi


Humanistlik-isiksusliku pedagoogika teooria aluse moodustab klassikalises vaimlis-filosoofilises, pedagoogilises ja psühholoogilises pärandis, aga ka kaasaegses loomingus väljakujunenud ideede kompleks. Selle mõistmise viis tuleneb klassikalistest pedagoogikaõpetustest, mida me määratleme kui Tarkuse Karikat. See Karikas ei allu ei ajale ega ruumile. Klassikuga suhtlemine on meie veendumuse kohaselt dialoog Tulevikuga. Mõiste „humanistlik pedagoogika“ kanname me täiel määral pedagoogiklassika valdkonda, Quintilianusest Suhhomlinskini, kuid viime selle eemale väljakujunenud autoritaarsest pedagoogilisest mõttest ja praktikast, mille raames kõrgemad pedagoogilised väärtused leiavad üksnes jämemateriaalse tõlgenduse, millega seoses muutub normiks jõupositsioonilt lähenemine haridusruumis.

Mõiste „humanistlik-isiksuslik pedagoogika“ kujunes välja meie otsinguis ja praktikas kui üks variatsioonidest humanistliku pedagoogika teemal, mis on Tarkuse Karikana piiramatu arvu pedagoogiliste süsteemide ja lähenemiste allikas. Kahjuks on selles valdkonnas vähe avastusi, sest kaasaegne pedagoogiline mõte otsib autoritaarse pedagoogika täiustamise teid inertsi mõjul nüüd juba tehnokraatliku mõtlemise arengut ja selle arengu vilju arvestades.

Humanistlik-isiksusliku pedagoogika teooria, nagu ka klassikaline pedagoogika, on üles ehitatud oletustele, aksiomaatilistele alustele. Ja oma olemuselt on nad needsamad, mis klassika jaokski. Küsimusele: “Mis on klassikalise pedagoogilise mõtlemise vääramatuks algallikaks, mis läbib kõiki järeldusi, põhjendusi ja mis püüab praktikat suunata?” saame me ühetähendusliku vastuse: religiooni alustel tekkinud vaimlis-filosoofilised õpetused. Sealhulgas rajavad kõik Venemaa ja Euroopa pedagoogikaklassikud, kõik suurimad mõtlejad oma õpetused ja vaated Kristuse Õpetuse ja kristliku filosoofia alusele. Sama teed pidi areneb pedagoogiline mõtlemine ka teistes regionaalsetes kultuurides.

Humanistlik-isiksusliku pedagoogika aluseks võetakse järgmised oletused ja järeldused nendest:

Nendest oletustest tehakse järeldused lapse olemuse, inimese olemuse kohta:

Need oletused ja järeldused nendest moodustavad humanistlik-isiksusliku pedagoogika aluse.

Nende üksikasjalik sisu ammutab endasse allikatena Peamiste religioonide Pühakirjad, vaimlis-filosoofilised õpetused (Berdjajev, Solovjev, Iljin, Roerich, Mamardašvili, Nikandrov ja teised), klassikalised pedagoogilised õpetused.

Seda ühist ideed nimetame me pedagoogilise mõtlemise neljandaks mõõtmeks, vaimseks mõõtmeks, inimese vaimseks loomuseks. See on põhjapanev, kõikide tähtsaimate hariduse teoreetiliste ja praktiliste aspektide mõtestamiseks vajalik idee.

Oma vaimse loomuse kõrval on laps ka oma maise loomuse kandja, millest me toome esile selle osa, mida nimetatakse psühholoogiaks. Kui hinnata psühholoogiateaduse poolt lapse loomuse kohta kogutud teadmiste alusel, ja kui arvata, et meie järeldused vastavad nendele saavutustele, siis järeldub, et lapses ilmutab loodus ennast kolme peamise jõuna, mille liikumise seadused peavad moodustama haridusprotsessi teadusliku aluse. Need jõud (kired) on:

Selle üldistuse tegime me, tuginedes Piaget’, Võgotski, Uznadze, Rubinšteini, Ananjevi, Elkonini, Davõdovi, Zankovi, Feldšteini jt fundamentaalsetele töödele.

Üldjäreldus: Laps on üks tervik oma vaimse ja maise loomusega, milles vaimne alge juhib maist. [---]

Nüüd aga humanistlik-isiksusliku lähenemise tähendusest. Selline pedagoogika juhib (Valgust otsivat) õpilast mööda oma vaimse maailma arengu ja täiustumise teed, oma ülesande [missiooni] teadvustamise ja kohuse karmuse mõistmise teed, mööda Maal headuse ja armastuse suurendamise teed. Isiksuseks peetakse seda, kes otsib endas oma üleva hinge mõtet ja teenib seda ustavalt.

Humanistlik-isiksusliku haridusprotsessi eesmärgiks seatakse Õilsa Inimese kuju.

Kellelegi näib, et pedagoogilisse teadvusesse vaimsuse postulaadi, mida me nimetame neljandaks mõõtmeks, sissetoomine muudab pedagoogilise mõtlemise religioosseks. Esiteks, “Inimene, kes mõtiskleb elumõtte üle, on juba religioosne” (A.Einstein). Teiseks, sama edukalt me võime kuulutada religioosseteks Jan Amos Komenský, Johann Heinrich Pestalozzi, Konstantin Ušinski, Vassili Suhhomlinski ja teiste klassikute õpetused, sest neis pole öeldud sõnagi, mis läheks vastuollu Kristuse Õpetusega ja nad juhatavad meid selle kõikehõlmava Armastuse juurde, millest kõneldakse Uues Testamendis ja kõikides pühakirjades. Kolmandaks, ajastul, mil teadus ise läheneb üha enam vaimu kui surematu olemuse mõistmisele, tuleb meil leidma julgust, avardamaks oma teadvust neljanda mõõtmega, mis on vaimu, vaimsuse, Kõrgema Maailma mõiste.

Humanistlik-isiksusliku pedagoogilise mõtlemise süsteemis on õpetaja probleem kõige tähtsam. Õpetaja loob enda ümber omaenda subjektiivse haridusvälja. Kogu niinimetatud objektiivne pedagoogiline protsess on tegelikkuses õpetajate ja kasvatajate seltskonna subjektiivse tahte summa. Selle protsessi südameks tunnistatakse õpetaja suhtlemine õpilastega, kasvataja suhtlemine kasvandikega. Kuid mitte igasugune suhtlemine, vaid selline, milles õpilane (kasvandik) siseneb “vabatahtlikult” õpetajaga “vaimsesse ühtsusesse (Suhhomlinski), leiab õpetajas “varjupaiga”, toe, hingestatuse, teadmisrõõmu, mõistmise, murele kaasaelamise, abi, sõpruse, armastuse. Sellise enda poole külgetõmbava haridusvälja võib luua enese ümber õpetaja, kes mõtleb, tuginedes humanistlik-isiksusliku pedagoogika maailmavaatelistele põhimõtetele ja kinnitab neid oma loomingulises praktikas.

Siit tuleneb õpetajate ettevalmistuse ja täiendõppe erakordne tähtsus, hool nendes tõelise loomingu avamise eest, nende teadvuse avardamise eest. Öeldud on: “Õpetaja kuulub igavikule, sest keegi ei või öelda, millal lõpeb tema mõju.” Kogu õpetaja probleemi raskus on seotud vaimsuse, Vaimu postulaadi kaudu teadvuse avardamisega.

Täielikku ettekannet vt ajakirjas «Три ключа» № 8, 2002 г.

 


Tagasi